Ubud 12. detsember

Toimusid erakorralised missi võistlused kuna Bali saarelt leiti China uus selle aasta kauneim naine. Esitlen teile Miss China 2017:



Hommikul, kui ärkasin, siis peaaegu silmi lahti ei saanud. Lootsin, et pärast eilset haiglast saadud soovitusi olen hommikul, kui uuesti sündinud, aga tänane hommik oli siis senini kõige hullem seis. Pildi jaoks olin silmad juba veidi lahti saanud :)

Eile õhtul õnnestus Ollel organiseerida kiirkorras meile autojuht päevaks. Peale hommikusööki viis villa autojuht meid Ubudi Monkey Forestisse, kus olime ca 1,5 tundi. Pilet maksis 50 000 IDRi.

Pean ütlema, et ma ikka pelgasin tublisti ahve, et nad minu peale ronivad ja hoidsin teadlikult eemale, aga pildistasin hoolega.

Tegemist on Ubudis oleva metsa alaga, mis on küll aiaga piiratud, kuid ahvid on vaba kasvatusel ja käivad ka üle aia naabruskonnas. Ahve on metsas sadu-sadu.

Ahvide ligi meelitamiseks müüdi banaane, mida meie reisiseltskond ei võtnud ja nagu selgus, et ei olnudki vaja. Meil oli 2 härral piisavalt põnevad kotid kaasas, et ahve ligi meelitada. Ahvidele meeldivad lahtised kotid, joogi- ja söögipoolis.




















HELP!








Monkey Foresti parklas saime kokku päevaks renditud autojuhiga, kelle saime 500 000 IDR-iga.

Päeva teine peatus oli Kanto Lampo Waterfall. Pilet maksis 10 000 IDR-i. See külastus jäi lühikeseks.  Eesmärk oli kose alla vette minna. Kose alla jõudis vaid Olle. Mina jõudsin vaid madalstardi positsiooni võtta, kui taevast hakkas kallama. Koha peal olevad abistajad hakkasid meeletult kiirelt rahvast veest välja ajama ja vaatasid koguaeg vee voolu suunas paaniliselt. Ma arvasin, et mingi madu või midagi sellist tuleb, et meeletu kiirus oli veest välja ajamisel. Mis see väike vihm ju ikka teeb, et saab korra vees veel käidud. Selgus, aga et tulvaveed võivad väga kiirelt tulla ja viia vooluga kaasa. Varjusime katuse alla lootuses, et äkki läheb vihm üle ja saab ikka vees ka käia. Muudkui kallas ja kallas ning lootus kadus. Olle oli tubli ja võttis kätte päästeoperatsiooni. Käis autojuhi juures, laenas vihmavarju ning hakkas meid ükshaaval koos vihmavarjuga auto lähedale transportima. Ei tahtnud autosse läbimärjalt istuda, et tuli olla loov. Lõpuks sai reisimeeskond päästetud ja reis võis jätkuda.





Kuna vihma kallas, siis tegime tuuritamisele korraks pausi lõunana riisipõldude juures. Autojuht viis meid väga vahvasse kohta ja söök maitses väga hästi.

Kõht täis, meel hea liikusime edasi riisi terrassidele (Rice Terrace). Ilusad vaated põldudele. Kohapeal oli võimalus kasutada aksessuaare, et sulanduda miljöösse.








Tampaksiring Temple (Holy Spring Temple). Vihma ikka kallas, et rentisime vihmavarjud ja saime ümber sarongi (hindu seelik). Pilet maksis 15 000 IDR-i. Ilma tõttu oli raske keskenduda, aga vaatasime alal ringi ning nägime, kuidas toimus pühas vees enda puhastamine.







Luwak kohvi degustreerimine nn kassi kaka kohvi.
Luwak tegelikult ei ole kaslane. Protsess näeb välja selline, et Luwak sööb kohviube. Tema väljaheitest pestakse välja kohviuba, kuivatakse, röstitakse, jahvatakse suure nuiaga. Mina kohvi ei joo, aga Janari tassist pisikese sõõmu võtsin. Kohv nagu kohv ikka. Mehed said kohvi joodud. Vahurile ja Ollele kohvi väga maitses. Janar jäi veidi kahtlevaks. 

Väga huvitava ülesehitusega kontseptsioon oli. Kõigepealt tutvustas giid kompleksis olevaid taimi alates ananassist kuni kakaoviljani. Nägime ka Luwake, kes kohviube söövad. Tuur lõppes teede ja kohvide degustreerimisega. Nende juurde anti selgitus, et mis mille jaoks kasulik on. 
Mulle meeldis maitselt Mangostea ja selgus, et see oligi spetsiaalselt mulle loodud. Allergia vastane :)

Degustreerimine

Luwakid

Kohviubade protsessi sammud

Lõpetasime tuuri autojuhiga ja palusime end maha panna Ubudis. Leppisime kokku kellaaja kuna läheme koos sööma ning senini sai igaüks prii linna pääsme. Mina käisin turul ringi. Balil taksonduses ja turukaupadel on oluline tingimine, et ei maksaks teenuse või toote eest liiga palju. Turul jäid silma külmkapi magnetid ja küsisin, et kui palju maksavad. Sain teada, et 60 000 IDR-i. Ütlesin, et ei ole huvitatud ja läksin edasi. Siis ta hõikas mulle järele "30 000 IDRi", "25 000", "20 000", "15 000", "Ok, I will give it for 10 000". Ma olin juba jupp maad kõndinud, kui mõtlesin, et issand, 10 000 ei ole ju mingi raha, et sellega peaks küll ära võtma ja kõndisin tagasi. Ütlesin ok, et 10 000-ga võtan. Ta oli solvunud ja ütles, et ei müü mulle. Ilmselt katsetas, et mis hinnale ma reageerin.

Õhtusöök toimus meil peatänava lähedal. Tänavalt vaadates ei oleks arugi saanud, et seal võiks olla restoran, Vahur avastas selle tänu tänaval sissekutsujate. Müüride taga oli tegemist väga vaikse ja ilusa istumiskohaga. Söögid olid ka väga head.

Õhtul villas panime kokku järgmisi reisiplaane. Suure vaevaga saime ostetud lennupiletid ja hotelli 14. detsembriks, et minna Manado-sse Indoneesias. Ubudis on ilm hetkel nii vihmane, et segab plaane ning liigume oma seiklustega 2 päeva pärast edasi uutele seiklustele.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar